Varjumine ja varumine.
Olen kirjutanud varasemalt neil teemadel veidi ning hiljutised orkaanid USA-s näitasid ilmekalt, kui haavatav on tänapäevane Eesti ühiskond.
Kui ikka vana head sahvrit ega panipaika/keldrit ei ole, siis väiksemategi probleemide korral on poodides letid väga kiiresti sama tühjad nagu võiriiulid praegu. Oleme jõudnud ajastusse, kus praegune poliitika on tinginud olukorra, et Eestimaa ei suuda enam oma rahvast toita. Kõige paremini näitab seda praegune võikriis. Kui aga peaks käima mingi keskmist sorti pauk, on rahvas näljas ja paanikas.
Eesti toiduainete keskladude süsteem peaks olema tasemel, kus ilma kaupu importimata peaks rahvas vähemalt 6 kuud vastu. Selle aja jooksul jõuaks ka ümber orienteeruda odavast allhanke teenusmaast uuesti mingilgi määral end varustada suutvaks põllumajandusmaaks. Paraku aga oleme Lääne-Euroopa luti otsas ja mingeid suuremaid varusid riik ei oma. Valimistel samu valikuid edasi valides ka ei tule. Kui siinkandis peaks raginaks minema, siis ilmselt tuleb ka majandusblokaad ja/või enamus ressursse lähevad rindele. Välistatud pole ka globaalne majanduskriis või loodusõnnetuste jada, mis võivad ka üksteisega seotud olla.
90-ndate alguse talongimajandus oleks sel juhul unistuste elu, sest siis olid igas külas loomapidamine ja põllumajandus. Nüüd aga on pea kogu tootmine koondunud suurtootjate kätte, kellest suurel osal on välismaalastest omanikud või kes on välismaa pankade lõa otsas. Mida vähem on kohalikke toidutootjaid, seda suurem julgeolekurisk Eesti rahvale. Mida vähem on riske hajutatud ehk mida väiksem osa rahvastikust tegeleb toidu tootmisega, seda suurem on risk ikaldumiseks ning valearvestusteks.
Mis saab juhul, kui ühel heal päeval on riiulid tühjad ja elekter ka läinud? Mida need linnades lõksus olevad inimesed siis tegema hakkavad? Järjest vähemaks jääb ka neid nö maa-vanaemasid, kellel mingeid varusid on. Aga muidugi lihtsam on vältida teemat ning uskuda, et mitte kunagi ei juhtu mitte midagi halba…ja seega polegi tarvis mitte midagi ette võtta. Valides samu jõude, kes siiani Riigikogus teemat väldivad ja kes on selle olukorra tekitanud, pole hilisemate hädade puhul eestlastel õigust ka midagi nõuda! Nad on oma valitsejaid väärt.
Ameerika poliitik ja diplomaat Henry Kissinger on öelnud kuldsed sõnad: “kui sa kontrollid naftat, kontrollid sa riike. Kui sa kontrollid toidutootmist, siis kontrollid sa kogu rahvast.”
Peab ütlema, et USA-l ja Euroopa Liidul on see Eesti suhtes juba õnnestunud.
Kohalikud poliitikud ehk kiltrid-kupjad-aidamehed aitavad truult kaasa.
On aeg see jama lõpetada!
Tarmo Kask
