Mida tähendab “Ellujäämisliikumine”?
Kui on liikumine, siis on olemas ka suund. Suund tähendab, et on olemas eesmärk, mille suunas liigutakse.
Riigi peamine eesmärk on inimelu. Riigi kogu mõte peakski seisnema selles, et säilitada inimelu ja luua selleks parim keskkond. Eesti rahvas on nii väike rahvas, et tema üks peamine eesmärk peab olema ellujäämine. Kaotamata seejuures eneseväärikust ja identiteeti.
Kui ma vaatan ringi, siis tundub, et selles sihitus visklemises, mida vahel ka Eesti eluks nimetame, on olemas mingid peamised, olulisemad asjad, mille järgi me jookseme – näiteks euroopalikud väärtused. Selle väärtusskaala sisu on teine jutt. Kuid väärtus ei ole eesmärk, vaid väärtus on mõiste. Toimub mõistete segiajamine ja seda teevad need, kes sogavad vett, et suuremaid kalu püüda.
Mis on ühiskonna eesmärk? Kas tõesti majanduskasv?
Meile räägitakse vahetpidamata majanduskasvust, kuid see ei saa ju olla eesmärgiks. See on vaid osaliselt inimeste heaoluga seotud. Kui meie riik on kõige paremas seisus läbi aegade, nagu räägivad kõrged pead, ja samal ajal oleme esikohal Euroopas narkosurmade osas, siis kas narkosurmad on osa majanduskasvust? Igal juhul on siin meie prioriteedid valed ja me peame asju teist moodi tegema, kui tahame paremat tulemust.
Retoorika, et heaolu kasvab, ei vähenda narkosurmade arvu. See viib vaid tähelepanu probleemilt kõrvale.
Miks inimesed ei ole õnnelikud?
Kui minult küsida, mis oleks siis oluline inimesele, vastan, et see, kas ta on õnnelik, ja kui pole, siis ühte põhjust ma tean.
Uuriti ja leiti, et kõige õnnelikumad inimesed elavad maal. Maainimene on õnnelik, kuna ta näeb tulemust. Viskab sõnniku ära ja ongi konkreetne tulemus. Kui inimene saab kogu aeg selliseid pisikesi positiivseid laenguid, on ta õnnelikum. Aga kui inimene siblib nagu orav rattas ja tema tegevus on katkematu, siis ei paista selles tihti tulemust või ta ei taju seda. On üks tegevus nagu lindil, kus tulemus on puudu.
Mis võiks seega olla ühe liikumise tulemus? Õnnelik inimene.
Kuna ajad on keerulised, siis võibolla üleüldse võiks eesmärgiks olla inimene. Kuid milline inimene?
Kui lastelt küsida, saab õige vastuse. Küsige, kas ta tahab sõbraks valetajat või varast? Ei taha. Laps juba teab. Kui inimene valetab, varastab, trikitab, siis see näitab tema ebaküpsust. Ta on veel laps, kes mängib talle arusaadavaid mänge. See sünnib vaid seetõttu, et ta ei vastuta. Selline ei sobi vastutavale ametikohale. Kogukond reguleerib nii, et inimene peab vastutama. Linnas on inimene justkui nõel heinakuhjas ja ta ei taju, et ta peab vastutama. See jätäb ta lapseks. Sest vastutama hakkab inimene alles siis, kui ta saab täiskasvanuks.
Rahvastel on juhid ja on liidrid.
Juht on see, kes lükkab rahvahulka enda ees. Liider veab rahva kaasa, sest tema isikuomadused on sellised, et rahvas tahab temaga samastuda ja läheb temaga kaasa. Kui mõni juht valetab või varastab, siis ta tuleb välja vahetada. Liider ei valeta, ei varasta, sest talle ei ole vaja seda mängu mängida, et talle ei jätku ja ta peab teistelt juurde varastama või lihtsalt teistele halba tegema, kuna ta on ebatäiuslik.
Kas te kujutate ette täiuslikku inimest, kes piinab loomi, peksab naist, lapsi, joob alkoholi, süstib narkootikume? Kusagil on sellise areng seisma jäänud.
Mida me peame teistmoodi tegema, et tulemus muutuks? Et täiuslikke inimesi oleks rohkem, et eeskujusid oleks rohkem?
Me peame looma harmoonilised kasvutingimused ehk hea keskkonna – täpselt nagu taimega. Kui sa ei kasta, ei anna valgust, kiirgusvaba keskkonda, ei anna armastust-hellust, ei anna puhast toitu-vett, siis võib kasvada inimesest alkohoolik, narkomaan, sadist, ebaaus inimene.
Ellujäämise ja inimeseks jäämise nimel tuleb pingutada ja seda saab teha koos.
See saab võimalikuks, kui unustada ego, kasumitaotlus ja siis, kui täiskasvanul tekib soov anda ühiskonnale midagi endast. Kui inimene on juba rauk, kuid vaimselt ikka veel laps, siis tal pole ühiskonnale midagi anda. Selleks, et anda peab tal ju olema, mida anda.
Siin jõuame meie ühiskonna selliseks muutumise algpõhjuseni. Ja see on see, et ajul on kaks erinevat, täiesti erinevat kodeeringut: esiteks inimlik – inimene, kes on aus, heasüdamlik, vastutustundlik ja meeldiv, ja teine, selle absoluutne vastand on loomalik – tema aju töötab režiimil „kasulik – mittekasulik“, „söödav – mittesöödav“. Ehk see teine ajukodeering teeb asju vaid kasulik-mittekasulik võtmes.
Sellesse loomalikku kodeeringusse on sisse programmeeritud RAHULOLEMATUS. Sest sellel tegevusel puudub tulemus. Kui palju peaks olema raha või majasid või autosid, et olla õnnelik? Raha ega maja ei ole tulemus, sest selleks, et olla õnnelik, peaksid iga 3 päeva tagant omale uue auto ostma või maja ehitama, kuna puudub see ülioluline laeng, mille saad siis, kui teed midagi head teisele inimesele. Kui eesmärgiks on vaid materiaalsus, siis on see vaid võimalus põgeneda täiskasvanuks saamise eest.
Inimühiskonna suurim väärtus on inimestevahelised suhted ja inimene ise. Ühiskond, mis mürgitab, ruineerib, kiiritab, orjastab, rikub tervist on hukule määratud.
Seepärast on loodud ka Ellujäämisliikumine, et luua väärtustel põhinev ühiskond. See ei ole midagi uut, vaid hästi ära unustatud vana.
Mida tähendab “allumatus”?
See sõna on meie kõnepruugis oluline.
Otsus hakata ausaks, hakata toimima kogukonna liikmena, kuna kogukonnal pole vaja isikuid, kes röövivad või varastavad kogukonna vara, otsus hakata Inimeseks, mitte jätkata Loomana, tähendab ka allumatust. Miks? Toon mõned näited.
Kui kedagi kästakse minna ja külvata GMO vilja, siis ta ei allu ja lahkub sealt töölt. Sest ta on inimene.
Kui kedagi kästakse puistata bussijaama ootepaviljoni ümber maapiirkonnas või põllule glüfosaati, siis ta ei allu, ta pigem lahkub töölt. Sest tema muudmoodi ei saa.
Mürgitajatel on täna rohkem raha ja nad palkavad uue inimese, kuid kui kogukond võtab õiged – inimlikud hoiakud, siis muutub kõik.
Kui öeldakse ajakirjanikule, et sa pead minema saatesse ja valetama või kirjutama teadlikult laimava artikli, siis ta pigem lahkub töölt. Ta ei allu loomalikule ajukodeeringule lihtsalt sellepärast, et ta ei taha käituda loomana, keda valitsevad vaid instinktid, režiim „kasulik – mittekasulik“.
Kuidas ühiskonnas selline loomalik ajukodeering tekib, seda võib lugeda ka siit: www.kiirgusinfo.ee/rotikuningas
Mida valdavamaks saab inimlik käitumismudel, seda paremaks saab ühiskond, mõtlemine, inforuum. Sest meil ei ole muid valikuid.
Kui me teame, mis on meie eesmärk, siis on võimalik seda saavutada, sest siis me teame, kus suunas minna.
Kui me ei tea oma eesmärke, siis ütleme: „Riigile on vaja…“, „Järgmisel aastal tuleb…“ või ajame muud ümmargust mulli ega ütle ausalt välja, et meie tegevuse tulemus on kellegi jõukus mõnes teises riigis.
Meie riigis on reguleeritud riigilipu heiskamise kord, kuid on reguleerimata koolis vähkitekitava mikrolaine ja wifi kasutamine. Miks see nii on? Miks me steriliseerime lapsi?
Meie riigis on reguleeritud teede pindamise kord, kuid puudub regulatsioon mobiilimastide paigutamise kohta elamurajoonidesse nii, et see ei tekitaks tõsiseid kõrvalekaldeid elanike tervises. Kuidas see on võimalik? Kas Eesti Vabariigi põhiseadus kehtib vaid mobiilifirma ukseni? Kuidas muidu saavad mobiilifirmad rahulikult piinata inimesi tugevate kiirgusfoonidega? Ja siis, kui neid korrale kutsuda, ei tee nad sellest absoluutselt välja.
Põhiseadus peab kehtima. Kõigi jaoks võrdselt! Ilma eranditeta.
Kuidas saab elektrifirma müüa rahulikult puhta elektri asemel saastvoolu? Kõigile! Ja kui keelduda saastvoolust, võetakse elekter ära. Kas siis firmad on riigiülesed? Veelgi enam – elektrifirma isegi ei tea, mis asi on saastvool. Rootsis teavad firmad, mis on saastvool, ja paigaldavad voolusilumisfiltrid. Eestis ei tea. Järelikult ei pea elektrifirma ka teadma, et saastvool tekitab igatsorti tervisehäireid kuni vähini välja ning ei pea ka korvama tekitatud kahju. Seda ei ütle mina, vaid selle on ära tõestanud teadlased – need teadlased, kellest elektrifirma mitte midagi kuulnud ei ole. Kuidas on see võimalik? See on võimalik siis, kui me lepime loomaliku ajukodeeringuga.
Kes siis veel peaks teadma absoluutselt kõike saastvoolust, kui mitte elektrimüüja? Kui kirurg ei tea, mis asi on veresoon – kas see sisendab teisse kindlustunnet? Või ütleme, et noh, mis siis, et ei tea – kuid see eest on tal skalpell väga terav.
Meie riigis on reguleeritud hüljeste küttimine, kuid puudub regulatsioon väikelastele mikrolaine kiirgust väljastavate seadmete lubamine ja diginarkomaania piiramise kohta. Kas me ei vaja oma lapsi? Äkki me vihkame oma lapsi, et teeme neile halba? Lapsed ju ei tea ohtudest mitte midagi. Rott viib oma lapsed pesast minema, kui pesa põleb, aga meie loobime tuld juurde.
Meil puudub kiirgusseadus, kiirgusregulatsioon ja tulemuseks on piiramatu kiiritamine. See on loomalik mõttelaad.
Need asjad tuleb kiiresti korda teha, sest inimesi ei tohi kiirgustega piinata ega tappa. Isegi siis mitte, kui loomaliku ajukodeeringuga kodanik selle eest palju raha saab.
Tegurid, mis meid ei tapa, on täna hästi reguleeritud, kuid mitmed ohtlikud keskkonnategurid, mis põhjustavad lastel ja täiskasvanutel viljatust, haigusi ja varajast surma, on täiesti vabalt lubatud. See on küüniline ja see näitab täpselt, kui lollid me oleme selles teemas.
Me peame hakkama austama keskkonda, Loodust ehk oma pesa.
Täna me ei austa ega hoia seda. Miks on vaja hoida keskkonda? Sest meil ei ole teist kodu. Meil ei ole teist pesa. Me ei saa seda planeeti reostada ja lagastada ja seejärel ära visata nagu katkise asja. Ma arvan, et planeet viskab pigem meid siit minema ja see oleks temast üsna õiglane.
Me elame suletud ökosüsteemis ja seda süsteemi tuleb kaitsta niipalju, kui seda oskame. Teadmised selleks on ju olemas.
Mis meid takistab keskkonda hoidmast? Siin on kaks aspekti. Meie endi rumalus ja võõra ahnus, keda ei huvita meie kodu. Ma räägin siin moodsatest konkistadooridest – me nimetame neid ka investoriteks.
Sama on organismiga – ka see on suletud süsteem. Kui sinna visata sisse mürke ja sodi, siis see hakkab teid mõjutama ja ilmselt mõjutab surmani, kui seda mürki välja saada ei õnnestu. Inimesel on mürgid sees ja ta isegi ei aima, miks ta kogu aeg haige on.
Mina näen Ellujäämisliikumises pigem mõttelaadi, inimesi ühendavad kooslust, mitte toiduahelasse lülituvat uut parteid.
Siia võiksid kuuluda inimesed, kes ennekõike tahaksid anda ja kelle jaoks oleks ideaaliks inimlik maailm, inimlik Eesti.
Siin on ka üks väike kompass tabeli kujul, kuidas ja mis asju tehes saavutakse üks või siis teine tulemus. Ja see kõik on selgelt väljenduv ja ka keemiliselt mõõdetav.
Ning lõpuks teen ettepaneku kuulutada eestlased põlisrahvaks!
Ettekande salvestust saad vaadata siit:
